Enesetunne on hea, isegi üllatavalt hea. Väsimustunne on praktiliselt kadunud, reie- ja säärelihased on veel natuke valusad kuid kõndimist ei sega. Päev pärast jooksu oli kummaline tunne see kuidas keha andis märku, et on vaja midagi teha, vaja liigutada. Nii ma siis eile seadsin sammud ujula poole. Tegin kerged 1000m @ 35min. Oleks rohkemgi jõudnud ujuda, kuid igaks juhuks hoidsin tagasi. See nädal peaks veel paar korda ratast sõitma, polegi tegelt ammu seda teinud.
Kahjuks pole head ilma halvata - luuümbrise põletik lõi jälle välja. Hetkel teen põletikuvastast tabletikuuri ning 2 nädalat annan jalale rahu, ei jookse. Eks siis ole näha mis saab edasi. Aga igas asjas on ka midagi positiivset, väike puhkus enne uue hooaja ettevalmistust kulubki ära :)
Wednesday, September 30, 2009
Monday, September 28, 2009
Tehtud - 27.Rahvajooksu maraton
Kui eelmises postituses kirjutasin, et tõenäoliselt lähen nö külma kõhuga starti, siis nii see ei olnud. Laupäeva õhtul tuli juba päris korralik närv sisse, oli isegi raskusi magama jäämisega ning pühap hommikul ärkasin 6.30 üles, sest edasi ei suutnud magada. Ajaviiteks surfasin netis, sest muidu oleksin närviliselt mööda tube edasi-tagasi käinud. Asi läks paremaks võistluseelset soojendust tehes, kuid kerge närv oli pärast starti paaril km sees.
Nüüd jooksust.
Olin planeerinud alustada ja joosta tempoga 4.45-4.50. Umbes teisel km sain suuremasse punti kus joosti täpselt selle kiirusega, aga mida km edasi, seda kiiremini km möödusid. Kui enne 13km oli juba mõnda aega km läbitud 4.30-4.35 tempoga, siis tundsin, et asi on liiast ja otsustasin natuke tagasi tõmmata ning lasin seltskonnal omas tempos minna. Umbes 25km hakkas raske, oli tunda, et sai liiga kiiresti alustatud, lasin natuke tempot alla ning 3-4km pärast oli
jälle tugevam tunne, samas teadsin juba ette, et lõpp läheb raskeks. Mingil hetkel möödusin ühest käijast ning korraks tuli ka endal tahtmine käia, oi kui magus see tundus, aga õnneks sai tahtejõud võitu ja jätkasin jooksu. 31km peal oli veel keskmine kiirus 4.46min/km. Kuni 37km suutsin kuidagi hoida veel tempot ~5.00min/km, siis pärast seda läks ikka väga raskeks ning viimased km läbisin ~5.20-5.30. Oi need olid rasked kilomeetrid, aga selleks hetkeks kui möödusin 30km märgist ma teadsin, et jooksen lõpuni. Enne Pirita jõe silda möödus minust kergel sammul üks naisterahvas, sain kohe jõudu juurde ning üritasin kaasa minna, võibolla ~300-400m suutsin kannatada, kuid siis lasin tal minna, võibolla jäi tahtejõust puudu. Viimane tõusunukk Lillepi pargis tuli väga raskelt, aga enne velotrekile sisenemist tuli naeratus näole ja suutsin natukene kiirenda, et reipal sammul finišeerida.
Aeg 3.26.41, uus isiklik rekord(2008 jooksin 3h41). Põhieesmärk joosta alla 3.30 sai täidetud, kuid natuke kripeldab see lõpu ärakukkumine, kuid ainult natuke, sest sellest on jälle palju õppida ning olen ühe kogemuse võrra rikkam.
Kõik kes sellel raskel rajal finisisse jõudsid olid väga tublid. Mul on nüüd pikakas ajaks sellest jooksust positiivne emotsioon.
Kui eelmine aasta pärast maratoni ei saanud normaalselt ei trepist üles ega alla mindud, siis seekord oli olukord enamvähem talutav ning tänagi(järgmisel päeval) saan peaaegu inimese moodi kõndida, ainult villid varaste vahel segavad natuke ning trepist alla ja üles saan ilma käsipuu abita, mis eelmine aasta oli mõeldamatu, tookord pidin alla astudes praktiliselt kogu keharaskuse käsipuule toetudes kätele viima. Teine asi mis ma märkasin oli see, et sain ilma suurema vaevata autosse istuda, aasta tagasi pidin kätega vasaku jala autosse tõstma :)
Samas lihased on ikka tegelikult valusad küll, isegi öösel oli kohati kehva magada.
Korraldusest ka natuke. Distantsi teisel ringil tundus mulle, nagu oleks osadest pöördekohtadest suunanäitajad lahkunud. Kuna väsimus oli tolleks hetkeks juba suur, siis paaril korral tekkis majade vahel endalgi küsimus, et kuhupoole nüüd, aga õnneks nägin kaugemal eespool jooksjat ning teadsin, et olen õigel teel. Lisaks saatsin enne jooksu korraldajale 2 meili parkimise ja kõrvalise abi kasutamise kohta, kuid ei saanud ma nendelt mingit tagasisidet.
Tahan tänada neid üksikuid kaasaelajaid ja ergutajaid ning sõber Raini ja Rauli.
Pärast jooksu tribüünil hinge tõmmates ütles onu Raul, et väga hea aeg 3h26, et mida enam tahta? Mul polnud mõtlemisaega vaja ning vastasin, et järgmiseks on 3h15!
Nüüd jooksust.
Olin planeerinud alustada ja joosta tempoga 4.45-4.50. Umbes teisel km sain suuremasse punti kus joosti täpselt selle kiirusega, aga mida km edasi, seda kiiremini km möödusid. Kui enne 13km oli juba mõnda aega km läbitud 4.30-4.35 tempoga, siis tundsin, et asi on liiast ja otsustasin natuke tagasi tõmmata ning lasin seltskonnal omas tempos minna. Umbes 25km hakkas raske, oli tunda, et sai liiga kiiresti alustatud, lasin natuke tempot alla ning 3-4km pärast oli
jälle tugevam tunne, samas teadsin juba ette, et lõpp läheb raskeks. Mingil hetkel möödusin ühest käijast ning korraks tuli ka endal tahtmine käia, oi kui magus see tundus, aga õnneks sai tahtejõud võitu ja jätkasin jooksu. 31km peal oli veel keskmine kiirus 4.46min/km. Kuni 37km suutsin kuidagi hoida veel tempot ~5.00min/km, siis pärast seda läks ikka väga raskeks ning viimased km läbisin ~5.20-5.30. Oi need olid rasked kilomeetrid, aga selleks hetkeks kui möödusin 30km märgist ma teadsin, et jooksen lõpuni. Enne Pirita jõe silda möödus minust kergel sammul üks naisterahvas, sain kohe jõudu juurde ning üritasin kaasa minna, võibolla ~300-400m suutsin kannatada, kuid siis lasin tal minna, võibolla jäi tahtejõust puudu. Viimane tõusunukk Lillepi pargis tuli väga raskelt, aga enne velotrekile sisenemist tuli naeratus näole ja suutsin natukene kiirenda, et reipal sammul finišeerida.
Aeg 3.26.41, uus isiklik rekord(2008 jooksin 3h41). Põhieesmärk joosta alla 3.30 sai täidetud, kuid natuke kripeldab see lõpu ärakukkumine, kuid ainult natuke, sest sellest on jälle palju õppida ning olen ühe kogemuse võrra rikkam.
Kõik kes sellel raskel rajal finisisse jõudsid olid väga tublid. Mul on nüüd pikakas ajaks sellest jooksust positiivne emotsioon.
Kui eelmine aasta pärast maratoni ei saanud normaalselt ei trepist üles ega alla mindud, siis seekord oli olukord enamvähem talutav ning tänagi(järgmisel päeval) saan peaaegu inimese moodi kõndida, ainult villid varaste vahel segavad natuke ning trepist alla ja üles saan ilma käsipuu abita, mis eelmine aasta oli mõeldamatu, tookord pidin alla astudes praktiliselt kogu keharaskuse käsipuule toetudes kätele viima. Teine asi mis ma märkasin oli see, et sain ilma suurema vaevata autosse istuda, aasta tagasi pidin kätega vasaku jala autosse tõstma :)
Samas lihased on ikka tegelikult valusad küll, isegi öösel oli kohati kehva magada.
Korraldusest ka natuke. Distantsi teisel ringil tundus mulle, nagu oleks osadest pöördekohtadest suunanäitajad lahkunud. Kuna väsimus oli tolleks hetkeks juba suur, siis paaril korral tekkis majade vahel endalgi küsimus, et kuhupoole nüüd, aga õnneks nägin kaugemal eespool jooksjat ning teadsin, et olen õigel teel. Lisaks saatsin enne jooksu korraldajale 2 meili parkimise ja kõrvalise abi kasutamise kohta, kuid ei saanud ma nendelt mingit tagasisidet.
Tahan tänada neid üksikuid kaasaelajaid ja ergutajaid ning sõber Raini ja Rauli.
Pärast jooksu tribüünil hinge tõmmates ütles onu Raul, et väga hea aeg 3h26, et mida enam tahta? Mul polnud mõtlemisaega vaja ning vastasin, et järgmiseks on 3h15!
Thursday, September 24, 2009
varsti, varsti
Ülehomme siis start. Eile käisin massaazis ning sai jalagadest lihaspinged eemaldatud. Õhtul lähen teen kerge 5km jooksu, homme puhkan(tõenäoliselt pean mõneks tunniks küll tööle tulema) ning õgin makarone.
Huvitav on see, et kuni täna hommikuni olin suhteliselt enesekindel, et jooksen kindlasti alla 3h30 ära, pole probleemi. Täna hommikul siiski jõudis kohale, et tegu on ju MARATONIGA, seal võib kõike juhtuda :) ning ei tasu nii enesekindel olla. Võta sa nüüd kinni on see halb või hea, igatahes nii nagu ma varem olen öelnud, lähen jooksma aega alla 3h30.
Väike närv on ka sees, oli juba nädala algul. Esmaspäeval nägin öösel unes, et hilinesin starti, küll Tartu rattamaratoni starti, kuigi ma seal ei käinud :) Tõenäoliselt kordub eelmise aasta stsenaarium, et võistluspäeva hommikuks olen oma närveerimised ära närveerinud ning lähen nö külma kõhuga starti.
Huvitav on see, et kuni täna hommikuni olin suhteliselt enesekindel, et jooksen kindlasti alla 3h30 ära, pole probleemi. Täna hommikul siiski jõudis kohale, et tegu on ju MARATONIGA, seal võib kõike juhtuda :) ning ei tasu nii enesekindel olla. Võta sa nüüd kinni on see halb või hea, igatahes nii nagu ma varem olen öelnud, lähen jooksma aega alla 3h30.
Väike närv on ka sees, oli juba nädala algul. Esmaspäeval nägin öösel unes, et hilinesin starti, küll Tartu rattamaratoni starti, kuigi ma seal ei käinud :) Tõenäoliselt kordub eelmise aasta stsenaarium, et võistluspäeva hommikuks olen oma närveerimised ära närveerinud ning lähen nö külma kõhuga starti.
Thursday, September 17, 2009
No ei meeldi
Kohe üldse ei meeldi pikemad lõigud kui 800m! Päris vastik kannatamine, vähemalt eile oli küll. Tegin 5x1000m lõike ning soorituste vahel 400m sörk, kõnd. Plaanis oli lõigud joosta ~3.55, aga välja tuli hoopis nii: 1-3.45, 2-4.05, 3-3.58, 4-3.55, 5-3.52. nagu näha siis esimene lõik oli liiga kiire ja see andis vähemalt 2-3 korral tunda, 2 viimast olid juba enamvähem normaalse enesetundega. Esimest korda lõigutrennis kõndisin pärast sooritust ~100m, ülejäänud 300m sörkisin, seni olen soorituste vahel sörkinud.
Lohutan ennast selle vastiku trenni järel, et see piin annab lootust heale sooritusele kunagi.
Selle sissekande kokkuvõtteks tsiteerin kunagist korvpallitreenerit: "kaitses tugevalt, rünnakul lõbusalt".
Lohutan ennast selle vastiku trenni järel, et see piin annab lootust heale sooritusele kunagi.
Selle sissekande kokkuvõtteks tsiteerin kunagist korvpallitreenerit: "kaitses tugevalt, rünnakul lõbusalt".
Wednesday, September 16, 2009
SEB Sügisjooks - 21km
Võtsin sellest üritusest osa teist korda, esimene oli aastaid tagasi Rocca-Al-Mare's korraladatud 10km jooks ning kogu üritus oli siis alles lapsekingades.
Läksin jooksma eeldatava maratonitempoga 4.45 - 4.50min/km, trenni tegema, mitte võistlema. Kuigi viimasel ajal pole õnnestunud treeningplaani kõige paremini täita, siis endalegi üllatuseks suutsin sellise tempoga jooksu lõpuni joosta ning viimasel km veel kiirendada ning enesetunne oli pärast jooksu hea ning oleks kindlasti suutnud vähemalt 10km veel sama kiirusega jätkata.
Startisin suhteliselt lõpust ning praktiliselt kogu tee möödusin jooksjatest, eks mööduti minust ka, aga seda juba tunduvalt vähem :) . Ahjaa, tuli meelde üks mees, kellele jõudsin vist 4-5km järele ning möödusin, umbes 12-13km möödus ta omakorda minust, korra käis peast läbi mõte, et võtaks sappa, aga mõtteks see jäigi ning härra läks oma teed, et siis viimasel kilomeetril mulle selg ees vastu tulla ja seda kiiremini kui ta minust möödus.
Kui protokollis võrdlesin 10km ja finishi kohta, siis viimase 11km'ga tõusin ~100 kohta.
Hoolimata sellest, et tegin nö tugevama trenni, mitte ei võistelnud, oli tulemuseks isiklik rekord 1:40:08.
Selle jooksu peaeesmärk sai täidetud kuid samas ei suuda ma otsustada, et kas minna maratoni jooksma kohe algusest tempoga 4.45-4.50min/km ja vaadata kaua kestan või siis alustada natuke rahulikumalt umbes 4.55-5.00min/km ja siis proovida distantsi teisel poolel kiirust lisada?
Läksin jooksma eeldatava maratonitempoga 4.45 - 4.50min/km, trenni tegema, mitte võistlema. Kuigi viimasel ajal pole õnnestunud treeningplaani kõige paremini täita, siis endalegi üllatuseks suutsin sellise tempoga jooksu lõpuni joosta ning viimasel km veel kiirendada ning enesetunne oli pärast jooksu hea ning oleks kindlasti suutnud vähemalt 10km veel sama kiirusega jätkata.
Startisin suhteliselt lõpust ning praktiliselt kogu tee möödusin jooksjatest, eks mööduti minust ka, aga seda juba tunduvalt vähem :) . Ahjaa, tuli meelde üks mees, kellele jõudsin vist 4-5km järele ning möödusin, umbes 12-13km möödus ta omakorda minust, korra käis peast läbi mõte, et võtaks sappa, aga mõtteks see jäigi ning härra läks oma teed, et siis viimasel kilomeetril mulle selg ees vastu tulla ja seda kiiremini kui ta minust möödus.
Kui protokollis võrdlesin 10km ja finishi kohta, siis viimase 11km'ga tõusin ~100 kohta.
Hoolimata sellest, et tegin nö tugevama trenni, mitte ei võistelnud, oli tulemuseks isiklik rekord 1:40:08.
Selle jooksu peaeesmärk sai täidetud kuid samas ei suuda ma otsustada, et kas minna maratoni jooksma kohe algusest tempoga 4.45-4.50min/km ja vaadata kaua kestan või siis alustada natuke rahulikumalt umbes 4.55-5.00min/km ja siis proovida distantsi teisel poolel kiirust lisada?
Thursday, September 3, 2009
Kona Craft Kolmapäevak - Lastekangru
Rada oli hea nagu eelmine aasta - mõnus kiire 6km pikkune singel + 1km laiemat teed mida tuli läbida 2x.
Sõit oli ka enda arvates suhtkoht normaalne, ainult, et panin natuke paksult riide, pärast esimest
ringi võtsin pika varrukaga särgi pealt ära ning kohe parem oli sõita. Kahjuks oli juba väsimus ka oma töö teinud ning mingil hetkel tundsin, et no üldse ratas edasi ei lähe, nagu pidur oleks peal vms, lasin natuke tirri ja puhkasin kergemalt sõites mõne minuti.
Rajameistrid oskasid trassi teha mõnes kohas nii puude vahelt, et lenksud mahtusid täpselt vahelt läbi(mõni oli kurviga laskumisel, mõni järsemal keeramisel). Ühel sellisel napikal suutsin õlaga puud riivata ja särk oligi katki :(
Võrreldes eelmise aastaga on edasiminekut olnud küll, olin ~5min kiirem kui 2008.
Tõenäoliselt jäi see mu viimaseks selle aasta kolmapäevakuks, kuna viiamne etapp mis kodu lähedal on, toimub samal nädalal mil maraton, siis ei hakka ennast seal väsitama.
Loodetavasti toimuvad kolmapäevakud ka järgmine aasta. Soovitan soojalt nendel osaleda, seal õpib väga hästi ratast valitsema ning saab tehnilise sõidu oskust lihvida.
Jõudu.
Sõit oli ka enda arvates suhtkoht normaalne, ainult, et panin natuke paksult riide, pärast esimest
ringi võtsin pika varrukaga särgi pealt ära ning kohe parem oli sõita. Kahjuks oli juba väsimus ka oma töö teinud ning mingil hetkel tundsin, et no üldse ratas edasi ei lähe, nagu pidur oleks peal vms, lasin natuke tirri ja puhkasin kergemalt sõites mõne minuti.
Rajameistrid oskasid trassi teha mõnes kohas nii puude vahelt, et lenksud mahtusid täpselt vahelt läbi(mõni oli kurviga laskumisel, mõni järsemal keeramisel). Ühel sellisel napikal suutsin õlaga puud riivata ja särk oligi katki :(
Võrreldes eelmise aastaga on edasiminekut olnud küll, olin ~5min kiirem kui 2008.
Tõenäoliselt jäi see mu viimaseks selle aasta kolmapäevakuks, kuna viiamne etapp mis kodu lähedal on, toimub samal nädalal mil maraton, siis ei hakka ennast seal väsitama.
Loodetavasti toimuvad kolmapäevakud ka järgmine aasta. Soovitan soojalt nendel osaleda, seal õpib väga hästi ratast valitsema ning saab tehnilise sõidu oskust lihvida.
Jõudu.
Subscribe to:
Posts (Atom)