Olen vahepeal ravinud oma luuümbrise põletikku, umbes 2,5 kuud tuleb juba täis. Doktor on teinud 2 süsti ja joosta ei lubanud. Mis mul muud üle jäi kui et sõitsin rattaga, et midagigi teha. Pärast viimast süsti öeldi, et 6 nädalat tuleb jalale rahu anda ning siis mine proovi joosta, kui valu pole ära kadunud, siis on operatsioonile minek.
Nädalavahetusel tegin siis 5km kerget jooksu ning mis kõige olulisem, jalg ei hakanud valutama. Samas andsin aru, et oht ei ole möödas. Eks näis mis saab kui jalale suurem koormus peale tuleb.
Kuna vahepeal joosta ei saanud ning ilmad ka rattasõiduks kõige paremad ei ole, siis laenasin testiks puki. Nüüd hea keldris arvutist filmi vaadata ja veloga pukil vändata :)
Kuna päevad lähevad, siis peab järgmiseks aastaks valmistuma. Hetkel on kavas üldfüüsiline ja aeroobne trenn.
Kui jalg normis püsib ja treenida lubab, siis üritan osa võtta kevadisest Otepää - Tartu jooksumaratonist.
ps. et jooksunälga leevendada ning ennast natuke harida, siis tellisin Amazon'ist 2 jooksualast raamatut, aga sellest kunagi hiljem.
Tuesday, November 25, 2008
Friday, October 24, 2008
Hommikune haiku
Tegin hommikul töölesõites ühe sporditeemalise haiku:
tõkkejooksja Liu
ei tee ta madalstarti
kand tal haige on
:)
tõkkejooksja Liu
ei tee ta madalstarti
kand tal haige on
:)
Wednesday, September 10, 2008
Ühepäeva kümnevõistlus
Korraldasime kolleegiga teist aastat järjest firmasisese mitmevõistluse: naiste seitsmevõistlus ja meeste kümnevõistlus. Enda tulemusega ma rahule ei jäänud, kuigi mis siin salata, ega trenni ka ei teinud selle jaoks. Samas kevadel mõtlesin, et oh küll maratonitreeningu lõigud abiks on, et jooksualadel saan kindlasti paremad tulemused kui eelmine aasta, kuid mõtteks see jäigi. 1500m oli ainus ala, kus sellest midagi kasu oli.
Nüüd siis natuke lähemalt ja kommentaaridega:
100m: 14,24; lootsin alla 14s joosta (2007: 14,59)
Kaugushüpe: 4,37; ei jäänud üldse rahule, sest 3 katsel ei saanud sammu paika ning tõukasin paku tagant, seega ~30-40cm lisa jäi saamata, täpselt sama oli ka eelmine aasta (2007: 4,32)
Kuulitõuge: 6,70m; nõrk (2007: 6,68m)
Kõrgushüpe: 1,43m; jäin rahule, ikkagi 8cm rohkem kui eelmine aasta (2007: 1,35)
400m: 73,72; nõrk, lootsin paremat (2007: 73,70)
110tj: 21,59; oleks võinud parem olla, ei saanud sammu korralikult paika (2007: 21,05)
Kettaheide: 25,19; jäin rahule (2007: 25,08)
Teivashüpe: 0; nõrk, oleks ikka pidanud korra trenni ka tegema (2007: 1,70)
Odavise: 29,90; lootsin 1-2m rohkem (2007: 30,18)
1500m: 5,39; jäin rahule (2007: 5,55) kahjuks pidin viimased 500m üksi ees tempot tegema ning tõenäoliselt oleks mõned sekundid veel parema aja saanud, kuid oleksid siin ei maksa.
Kokku: 2503punkti, nõrk(mitterahuldav) ning ega midagi rohkem kommenteerida ei ole olegi.
Aga samas ega ma eriti pettunud ka ei ole, oli ju mu selle aasta eesmärgiks hoopiski maraton, millest on juttu eelmises postituses.
Moraal: tuleb rohkem trenni teha :D
Nüüd siis natuke lähemalt ja kommentaaridega:
100m: 14,24; lootsin alla 14s joosta (2007: 14,59)
Kaugushüpe: 4,37; ei jäänud üldse rahule, sest 3 katsel ei saanud sammu paika ning tõukasin paku tagant, seega ~30-40cm lisa jäi saamata, täpselt sama oli ka eelmine aasta (2007: 4,32)
Kuulitõuge: 6,70m; nõrk (2007: 6,68m)
Kõrgushüpe: 1,43m; jäin rahule, ikkagi 8cm rohkem kui eelmine aasta (2007: 1,35)
400m: 73,72; nõrk, lootsin paremat (2007: 73,70)
110tj: 21,59; oleks võinud parem olla, ei saanud sammu korralikult paika (2007: 21,05)
Kettaheide: 25,19; jäin rahule (2007: 25,08)
Teivashüpe: 0; nõrk, oleks ikka pidanud korra trenni ka tegema (2007: 1,70)
Odavise: 29,90; lootsin 1-2m rohkem (2007: 30,18)
1500m: 5,39; jäin rahule (2007: 5,55) kahjuks pidin viimased 500m üksi ees tempot tegema ning tõenäoliselt oleks mõned sekundid veel parema aja saanud, kuid oleksid siin ei maksa.
Kokku: 2503punkti, nõrk(mitterahuldav) ning ega midagi rohkem kommenteerida ei ole olegi.
Aga samas ega ma eriti pettunud ka ei ole, oli ju mu selle aasta eesmärgiks hoopiski maraton, millest on juttu eelmises postituses.
Moraal: tuleb rohkem trenni teha :D
Helsingi maraton 2008
16.08.08 hommikul astusin uduses Tallinnas Helsingi laeva peale, teadmata,mis mind teisel pool
lahte tegelikult ees ootab. Helsingis võttis mind vastu samasugune udune ja "seenevihmane" ilm nagu Tallinnas. Mõtlesin, et kas tõesti sellise jubeda ja vastiku ilmaga peangi jooksma? Tagasiteed enam ei olnud, olin ju 1,5 aastat selleks treeninud.
Õnneks ei pidanud eriti oma pead vaevama, sest Estravel, kelle kaudu ma selle maratonipaketi ostsin, oli kõik ära orgunninud, ehk sadamas saime stardinumbrid kätte ning bussiga viidi stardipaika, Helsingi staadionile. Seal sai veel veel kerge lõuna söödud - keedetud makaronid. Igatahes isu nende järgi tegelikult enam ei olnud, sest eelmine päev sai neid juba väga palju söödud, kuid süsivesikuid oli vaja. Seejärel tuli juba riided vahetada, siis veel viimane energiabatoon kõhtu ning kerge soojendus ja venitus ning minek stardipaika. Stardikoridoris seistes oli kuidagi kummaline tunne, et õieti üldse mingit ärevust sees ei olegi. Isegi Eestis peetavatel rahvajooksudel on suurem ärevus ja närveerimine kui nüüd, elu esimesel maratonil. Alles siis, kui loeti viimaseid sekundeid stardini, tõusis ärevus ning suurenes pulss, kuid kui stardipauk oli kõlanud ja kõik need tuhanded inimesed liikuma hakkasid ja stardikaare alt läbi sai joostud, siis oli ikka uhke tunne küll, et üritan saavutada midagi suurt, seda tunnet ei ole võimalik kirja panna, seda peab ise kogema.
Nüüd jooksust täpsemalt.
Esimesed 5km võtsin rahulikult, aeg tuli natuke alla 28min. Kui soojendusjooks tehtud, tõstsin tempot ning 10km läbisin ajaga 55.09(5:31min/km). Enesetunne oli ikka veel hea ning tegelikult
vihm enam ei häirinudki, oligi hea ja jahutav. Edasi üritasin tempot hoida ning natuke tõsta ja poolmaratoni ajaks oli 1:53:05(5:22min/km). Selleks hetkeks olin kindel, et tulgu mis tuleb, lõpuni ma jooksen. Esimene raskem hetke tekkis 26km, kus jalg hakkas valutama ning tempo tundus natuke kiire, igatahes võtsin umbes 2 km'ks natuke hoogu maha, siis taastusin ja jätkasin eelneva tempoga. 30km aeg oli 2:39:41(5:19min/km). Enam ei olnud kahtluki, et lõpetan. Nüüd hakkasin selle peale mõtlema, et alles nüüd hakkab ju õige maraton! Umbes samal ajal hakkasid jalad ära väsima ning 33km tekkis siis minu arvates suhteliselt raske hetk kus jaks kadus ära ning lasin tempo alla umbes 5:25-30min/km peale. Olles eelnevalt mitmest kohast lugenud, et
paljuski on see raske koht mõtlemises kinni, et ei tohi käima hakata jne jne ning 36km otsustasin uuesti tempo tõsta umbes 5:15min/km kohta ning sellega niikaua vastu pidada kui suudan, loodetavasti finishini. Ja sellest 36km alates läks iga järgnev järjest raskemalt, jalad olid ikka "väga rasked" ja valusad juba ning viimaseid km märke ootasin järjest rohkem. Viimased 5km läbisin puhtalt tahtejõuga ning pidevalt korrates: "Tarvo, sa ei tohi alla anda". Lõpuks siis saabus finish - Helsingi staadion. Veel viimased 200m kiirendust staadionirajal, käed taeva poole ja "tehtud", väsinud, kuid õnnelik. Üks elu unistusi oli täitunud.
Lõpuaeg oli Bruto : 3:43:53
Netto : 3:41:57 (5:16min/km, 3179kcal)
Edasine oli juba raskem, isegi koomiline - terve staadion oli täis kas siis lonkavaid või väga kummaliselt liikuvaid inimesi, eriti just treppidest üles ja alla minejaid, kes siis naeratasid või naersid üksteise liikumist.
Trepist üles minek tuli ikka väga vaevaliselt ning samamoodi ka kerged venitused. Õnneks sai kohe pesema mindud ning seal natuke aega saunas oldud, mis oli balsam mu jalgadele.
Järgnevad 3 päeva olid jalad ikka väga valusad ning trepist üles ja alla minek ja autosse istumine
väga vaevaline, millega käis kaasas valugrimass näos.
Emme ütles pojale, et issi on sant, ära hüppa ta jalgade peal, mille peale poja teatas, et "issi on ants" :)
Igatahes nüüdseks on aega piisavalt möödunud ning olen saanud ka põhjalikumalt jooksu analüüsida. Ise paneksin esimese maratoni hindeks 5+(Super), arvestades veel seda, et viimane kuu jäi korralik ja süstemaatiline trenn ära. Miks ma jäin jooksuga rahule:
Selle jutu võiks kokku võtta ja lõpetada sealsamas Helsingi staadionil 1952 OM'il 3 kulda
võitnud Tšehhi jooksja Emil Zatopek'i,sõnadega: "If you want to run, run a mile.
If you want to experience a different life, run a marathon".
lahte tegelikult ees ootab. Helsingis võttis mind vastu samasugune udune ja "seenevihmane" ilm nagu Tallinnas. Mõtlesin, et kas tõesti sellise jubeda ja vastiku ilmaga peangi jooksma? Tagasiteed enam ei olnud, olin ju 1,5 aastat selleks treeninud.
Õnneks ei pidanud eriti oma pead vaevama, sest Estravel, kelle kaudu ma selle maratonipaketi ostsin, oli kõik ära orgunninud, ehk sadamas saime stardinumbrid kätte ning bussiga viidi stardipaika, Helsingi staadionile. Seal sai veel veel kerge lõuna söödud - keedetud makaronid. Igatahes isu nende järgi tegelikult enam ei olnud, sest eelmine päev sai neid juba väga palju söödud, kuid süsivesikuid oli vaja. Seejärel tuli juba riided vahetada, siis veel viimane energiabatoon kõhtu ning kerge soojendus ja venitus ning minek stardipaika. Stardikoridoris seistes oli kuidagi kummaline tunne, et õieti üldse mingit ärevust sees ei olegi. Isegi Eestis peetavatel rahvajooksudel on suurem ärevus ja närveerimine kui nüüd, elu esimesel maratonil. Alles siis, kui loeti viimaseid sekundeid stardini, tõusis ärevus ning suurenes pulss, kuid kui stardipauk oli kõlanud ja kõik need tuhanded inimesed liikuma hakkasid ja stardikaare alt läbi sai joostud, siis oli ikka uhke tunne küll, et üritan saavutada midagi suurt, seda tunnet ei ole võimalik kirja panna, seda peab ise kogema.
Nüüd jooksust täpsemalt.
Esimesed 5km võtsin rahulikult, aeg tuli natuke alla 28min. Kui soojendusjooks tehtud, tõstsin tempot ning 10km läbisin ajaga 55.09(5:31min/km). Enesetunne oli ikka veel hea ning tegelikult
vihm enam ei häirinudki, oligi hea ja jahutav. Edasi üritasin tempot hoida ning natuke tõsta ja poolmaratoni ajaks oli 1:53:05(5:22min/km). Selleks hetkeks olin kindel, et tulgu mis tuleb, lõpuni ma jooksen. Esimene raskem hetke tekkis 26km, kus jalg hakkas valutama ning tempo tundus natuke kiire, igatahes võtsin umbes 2 km'ks natuke hoogu maha, siis taastusin ja jätkasin eelneva tempoga. 30km aeg oli 2:39:41(5:19min/km). Enam ei olnud kahtluki, et lõpetan. Nüüd hakkasin selle peale mõtlema, et alles nüüd hakkab ju õige maraton! Umbes samal ajal hakkasid jalad ära väsima ning 33km tekkis siis minu arvates suhteliselt raske hetk kus jaks kadus ära ning lasin tempo alla umbes 5:25-30min/km peale. Olles eelnevalt mitmest kohast lugenud, et
paljuski on see raske koht mõtlemises kinni, et ei tohi käima hakata jne jne ning 36km otsustasin uuesti tempo tõsta umbes 5:15min/km kohta ning sellega niikaua vastu pidada kui suudan, loodetavasti finishini. Ja sellest 36km alates läks iga järgnev järjest raskemalt, jalad olid ikka "väga rasked" ja valusad juba ning viimaseid km märke ootasin järjest rohkem. Viimased 5km läbisin puhtalt tahtejõuga ning pidevalt korrates: "Tarvo, sa ei tohi alla anda". Lõpuks siis saabus finish - Helsingi staadion. Veel viimased 200m kiirendust staadionirajal, käed taeva poole ja "tehtud", väsinud, kuid õnnelik. Üks elu unistusi oli täitunud.
Lõpuaeg oli Bruto : 3:43:53
Netto : 3:41:57 (5:16min/km, 3179kcal)
Edasine oli juba raskem, isegi koomiline - terve staadion oli täis kas siis lonkavaid või väga kummaliselt liikuvaid inimesi, eriti just treppidest üles ja alla minejaid, kes siis naeratasid või naersid üksteise liikumist.
Trepist üles minek tuli ikka väga vaevaliselt ning samamoodi ka kerged venitused. Õnneks sai kohe pesema mindud ning seal natuke aega saunas oldud, mis oli balsam mu jalgadele.
Järgnevad 3 päeva olid jalad ikka väga valusad ning trepist üles ja alla minek ja autosse istumine
väga vaevaline, millega käis kaasas valugrimass näos.
Emme ütles pojale, et issi on sant, ära hüppa ta jalgade peal, mille peale poja teatas, et "issi on ants" :)
Igatahes nüüdseks on aega piisavalt möödunud ning olen saanud ka põhjalikumalt jooksu analüüsida. Ise paneksin esimese maratoni hindeks 5+(Super), arvestades veel seda, et viimane kuu jäi korralik ja süstemaatiline trenn ära. Miks ma jäin jooksuga rahule:
- ei katkestanud
- ei kõndinud väljapool joogipunkte
- jooksin alla 4h
- jooksin alla enda seatud eesmärgi 3h45min
- ei saanud "haamrit"(tegelikult sellise väikse sain 33km'l)
- distantsi teine pool oli natuke kiirem kui esimene
- jooksin suhteliselt ühtlases tempos, isegi kergelt tõusvas
Selle jutu võiks kokku võtta ja lõpetada sealsamas Helsingi staadionil 1952 OM'il 3 kulda
võitnud Tšehhi jooksja Emil Zatopek'i,sõnadega: "If you want to run, run a mile.
If you want to experience a different life, run a marathon".
Monday, August 4, 2008
Legendaarne Hubi
Kingiti mulle mõni kuu tagasi raamat "Legendaarne Hubert Pärnakivi". Esmapilgul ei tulnudki kohe meelde, et kellega tegu ning kustkohast see nimi tuttav on. Kui olin natuke raamatut sirvinud, siis tuli meelde küll seos Ümber Viljandi Järve Jooks - H.Pärnakivi. Aastatel 1952 - 1963 võitis ta selle jooksu järjest 11 korda!
Kes temast veel midagi ei tea, siis lühiülevaate leiab siit: http://test.kalev.ee/est/?news=904036
Minu jaoks on see raamat nii silmaringi kui ka mõttemaailma avardanud. Et millega täpsemalt? Näiteks kuidas oli elu nõukogude ajal, millised olid treeningtingimused(järjekordselt võib vaid oletada millised oleks võinud olla tolle aja jooksjate tulemused tänaste treeningtingimuste juures!), kui hea ja suure südamega inimene oli H.P.
Meelde tuleb näitena nõukogude elu kohta see, kuidas H.P. tõi treeninglaagritest või võistlustelt kodustele ja sõpradele kilode kaupa suhkrut, kuna Eestis seda saada ei olnud.
Kokkuvõtteks tahan tänada H.Pärnakivi raamatu kinkijaid ning soovitan see kätte võtta ja läbi lugeda.
Kes temast veel midagi ei tea, siis lühiülevaate leiab siit: http://test.kalev.ee/est/?news=904036
Minu jaoks on see raamat nii silmaringi kui ka mõttemaailma avardanud. Et millega täpsemalt? Näiteks kuidas oli elu nõukogude ajal, millised olid treeningtingimused(järjekordselt võib vaid oletada millised oleks võinud olla tolle aja jooksjate tulemused tänaste treeningtingimuste juures!), kui hea ja suure südamega inimene oli H.P.
Meelde tuleb näitena nõukogude elu kohta see, kuidas H.P. tõi treeninglaagritest või võistlustelt kodustele ja sõpradele kilode kaupa suhkrut, kuna Eestis seda saada ei olnud.
Kokkuvõtteks tahan tänada H.Pärnakivi raamatu kinkijaid ning soovitan see kätte võtta ja läbi lugeda.
Alternatiivmeditsiin...
... nii välispidiseks kui ka seespidiseks kasutamiseks.
Võta külmkapist jääkuubikud(korralik peotäis või natuke rohkem) ning pane näiteks kilekotti
See jääkott aseta siis probleemsele kohale(paistetus, põletik, vms)
Kui see protseduur tehtud, vala allesjäänud jää klaasi ning peale vala rummi ja coca-cola't ning asu tarbima.
Võta külmkapist jääkuubikud(korralik peotäis või natuke rohkem) ning pane näiteks kilekotti
See jääkott aseta siis probleemsele kohale(paistetus, põletik, vms)
Kui see protseduur tehtud, vala allesjäänud jää klaasi ning peale vala rummi ja coca-cola't ning asu tarbima.
Terviseprobleemid
Nädal pärast poolmaratoni tekkis võimalus jälle jooksma minna, kuid kahjuks hakkas parem säär valutama ja seda päris korralikult :( Järgmisel päeval pidin isegi natuke lonkama. Hakkasin siis teemat uurima ning lugesin, et tegemist võib suure tõenäosusega olla luuümbrise põletikuga. Jätsin mõneks ajaks jooksmise ning otsusatsin mingigi vormi hoidmiseks rattaga sõita. Nüüdseks on juba ~3 nädalat möödunud kuid jalg on joostes ikka veel valus ning kui sümptomeid võrrelda luuümbrise põletikuga, siis kord nagu oleks sama, siis jälle mitte. Samas Helsingi maratonini on jäänud ainult 2 nädalat! Täna enam probleemiga ei venitanud ning otsustasin, et lähen käin arstil ära.
Igatahes ärevus kasvab iga päevaga, et kas saan joosta maratoni või ei, on ju selleks umbes poolteist aastat trenni tehtud.
Igatahes ärevus kasvab iga päevaga, et kas saan joosta maratoni või ei, on ju selleks umbes poolteist aastat trenni tehtud.
2 päeva, 2 jooksu
Juuli alguses võtsin ühel nädalavaherusel osa nii Ümber Pühajärve jooksust(10,7km) kui ka J.Lossmanni mälestusjooksust(21,1km).
Mõlema jooksuga jäin rahule. Pühajärvel oli hea kerge joosta ning pingutama hakkasin rohkem viimasel 3km, võrreldes eelmise aastaga tuli aeg ~5min kiirem. Mäletan, et päras teelmise aasta jooksu oli päris läbi ikka, see 7km tõus küpsetas mõnusalt. Seekord oli enesetunne hoopis parem ning eriti väsinud ei olnudki.
Järgmisel päeval läksin poolmaratoni starti eesmärgiga teha tugev trenn. Olin ka vaadanud eelmise aasta lõpuprotokolli ning ennustasin oma aega umbes 1h50 mis oleks protokollis olnud viimaste seas, kuid see ei mänginud suurt rolli minu jaoks, ma ei läinud kohta jooksma. Pärast starti jäin kohe jooksjaterivi lõppu, sest ei tahtnud liiga kiiresti alustada. Mõnesaja meetri pärast otsustasin ikkagi natuke kiirust lisada, et muidu liiguvad kaasjooksjad ruttu eest ära. Umbes 10 km pärast oli tunda, et jalad on suht väsinud eilsest Pühajärve jooksust, kuid samas enesetunne oli hea ning suutsin eeldatust natuke kiiremini joosta. Vahepeal möödusin mõnest jooksjast keda oli päris hea distantsil püüda ning kes aitasid tempot hoida. Viimasel 3km jäin janusse ning olin juba üpris väsinud kuid suutsin siiski finisini pingutada ning lõpuajaks tuli 1h42 mis ei ole iseenesest mingi super aeg, kuid tolle päeva kohta siiski minu jaoks meeldiv üllatus, sest enne jooksu arvasin, et tuleb kehvem aeg.
See jooks andis hea positiivse enesetunde, et olen õigel teel ning puhanuna suudan poolmaratoni joosta alla 1h40
Mõlema jooksuga jäin rahule. Pühajärvel oli hea kerge joosta ning pingutama hakkasin rohkem viimasel 3km, võrreldes eelmise aastaga tuli aeg ~5min kiirem. Mäletan, et päras teelmise aasta jooksu oli päris läbi ikka, see 7km tõus küpsetas mõnusalt. Seekord oli enesetunne hoopis parem ning eriti väsinud ei olnudki.
Järgmisel päeval läksin poolmaratoni starti eesmärgiga teha tugev trenn. Olin ka vaadanud eelmise aasta lõpuprotokolli ning ennustasin oma aega umbes 1h50 mis oleks protokollis olnud viimaste seas, kuid see ei mänginud suurt rolli minu jaoks, ma ei läinud kohta jooksma. Pärast starti jäin kohe jooksjaterivi lõppu, sest ei tahtnud liiga kiiresti alustada. Mõnesaja meetri pärast otsustasin ikkagi natuke kiirust lisada, et muidu liiguvad kaasjooksjad ruttu eest ära. Umbes 10 km pärast oli tunda, et jalad on suht väsinud eilsest Pühajärve jooksust, kuid samas enesetunne oli hea ning suutsin eeldatust natuke kiiremini joosta. Vahepeal möödusin mõnest jooksjast keda oli päris hea distantsil püüda ning kes aitasid tempot hoida. Viimasel 3km jäin janusse ning olin juba üpris väsinud kuid suutsin siiski finisini pingutada ning lõpuajaks tuli 1h42 mis ei ole iseenesest mingi super aeg, kuid tolle päeva kohta siiski minu jaoks meeldiv üllatus, sest enne jooksu arvasin, et tuleb kehvem aeg.
See jooks andis hea positiivse enesetunde, et olen õigel teel ning puhanuna suudan poolmaratoni joosta alla 1h40
Monday, June 30, 2008
Pikim jooks vol.1
Eile sai siis ome senise elu pikim jooks tehtud, 29km(täpsemalt küll 28,91km).
Lühidalt öeldes raske oli. Eelmise nädala 26km oli hoopis kergem, kuid jookse võrreldes oli ka
selge, et miks: kesmine kiirus oli seekord 10sek/km kohta kiirem ning eelmine kord oli ka kõht
rohkem täis(seekord sain tunda mis tähendab jooksul nälga jäämine :) ).
Raske oli ka seetõttu, et jalad ei olnud veel 3 päeva tagusest raskest Fartlekist
taastunud. Tuleb meelde gümnaasiumi korvpallitreeneri sõnad, et
"kaitses tugevalt, rünnakul lõbusalt" :) . Jooksu viimases osas keerles ikka peas mõte, et
planeeritud augustikuu maraton saab ikka raske olema.
Pessimismiks pole põhjust, sest sinna veel 1,5 kuud aega ja pikkadest jooksudest veel
ees 2x32km ning keha peaks harjuma sellise distantsi jaoks.´
Enjoy your pain, you've earned it.
Lühidalt öeldes raske oli. Eelmise nädala 26km oli hoopis kergem, kuid jookse võrreldes oli ka
selge, et miks: kesmine kiirus oli seekord 10sek/km kohta kiirem ning eelmine kord oli ka kõht
rohkem täis(seekord sain tunda mis tähendab jooksul nälga jäämine :) ).
Raske oli ka seetõttu, et jalad ei olnud veel 3 päeva tagusest raskest Fartlekist
taastunud. Tuleb meelde gümnaasiumi korvpallitreeneri sõnad, et
"kaitses tugevalt, rünnakul lõbusalt" :) . Jooksu viimases osas keerles ikka peas mõte, et
planeeritud augustikuu maraton saab ikka raske olema.
Pessimismiks pole põhjust, sest sinna veel 1,5 kuud aega ja pikkadest jooksudest veel
ees 2x32km ning keha peaks harjuma sellise distantsi jaoks.´
Enjoy your pain, you've earned it.
Thursday, June 26, 2008
Esimene duett
Eile õhtul laulsin pojale(1a9k) erinevaid lihtsaid laule või õigemini jupikesi nendest ning kuna ta meil väike ahvipärdik, siis üritab järgi laulda. Jõudsin umbes 2-3 korda laulda A.Lennox'i laulust juppi "shu be do be dub dub dub AAA AAA" kuni kutt hakkas ise minu eest seda AAA AAA osa laulma, et siis meie esimene väike duett :)
Esimene sissekanne
Algus on siis tehtud, konto loodud ja esimene postituski olemas. Mida siit siis tulevikus leida võib? Valdavaks teemaks on sport(jooksmine) ning sellega kaasnevad kogemused, mõtted, eesmärgid, unistused, ... Ülejäänud teemad võib võtta lühidalt kokku kui "Minu pere ja muud loomad." :-)
Subscribe to:
Posts (Atom)