lahte tegelikult ees ootab. Helsingis võttis mind vastu samasugune udune ja "seenevihmane" ilm nagu Tallinnas. Mõtlesin, et kas tõesti sellise jubeda ja vastiku ilmaga peangi jooksma? Tagasiteed enam ei olnud, olin ju 1,5 aastat selleks treeninud.
Õnneks ei pidanud eriti oma pead vaevama, sest Estravel, kelle kaudu ma selle maratonipaketi ostsin, oli kõik ära orgunninud, ehk sadamas saime stardinumbrid kätte ning bussiga viidi stardipaika, Helsingi staadionile. Seal sai veel veel kerge lõuna söödud - keedetud makaronid. Igatahes isu nende järgi tegelikult enam ei olnud, sest eelmine päev sai neid juba väga palju söödud, kuid süsivesikuid oli vaja. Seejärel tuli juba riided vahetada, siis veel viimane energiabatoon kõhtu ning kerge soojendus ja venitus ning minek stardipaika. Stardikoridoris seistes oli kuidagi kummaline tunne, et õieti üldse mingit ärevust sees ei olegi. Isegi Eestis peetavatel rahvajooksudel on suurem ärevus ja närveerimine kui nüüd, elu esimesel maratonil. Alles siis, kui loeti viimaseid sekundeid stardini, tõusis ärevus ning suurenes pulss, kuid kui stardipauk oli kõlanud ja kõik need tuhanded inimesed liikuma hakkasid ja stardikaare alt läbi sai joostud, siis oli ikka uhke tunne küll, et üritan saavutada midagi suurt, seda tunnet ei ole võimalik kirja panna, seda peab ise kogema.
Nüüd jooksust täpsemalt.
Esimesed 5km võtsin rahulikult, aeg tuli natuke alla 28min. Kui soojendusjooks tehtud, tõstsin tempot ning 10km läbisin ajaga 55.09(5:31min/km). Enesetunne oli ikka veel hea ning tegelikult
vihm enam ei häirinudki, oligi hea ja jahutav. Edasi üritasin tempot hoida ning natuke tõsta ja poolmaratoni ajaks oli 1:53:05(5:22min/km). Selleks hetkeks olin kindel, et tulgu mis tuleb, lõpuni ma jooksen. Esimene raskem hetke tekkis 26km, kus jalg hakkas valutama ning tempo tundus natuke kiire, igatahes võtsin umbes 2 km'ks natuke hoogu maha, siis taastusin ja jätkasin eelneva tempoga. 30km aeg oli 2:39:41(5:19min/km). Enam ei olnud kahtluki, et lõpetan. Nüüd hakkasin selle peale mõtlema, et alles nüüd hakkab ju õige maraton! Umbes samal ajal hakkasid jalad ära väsima ning 33km tekkis siis minu arvates suhteliselt raske hetk kus jaks kadus ära ning lasin tempo alla umbes 5:25-30min/km peale. Olles eelnevalt mitmest kohast lugenud, et
paljuski on see raske koht mõtlemises kinni, et ei tohi käima hakata jne jne ning 36km otsustasin uuesti tempo tõsta umbes 5:15min/km kohta ning sellega niikaua vastu pidada kui suudan, loodetavasti finishini. Ja sellest 36km alates läks iga järgnev järjest raskemalt, jalad olid ikka "väga rasked" ja valusad juba ning viimaseid km märke ootasin järjest rohkem. Viimased 5km läbisin puhtalt tahtejõuga ning pidevalt korrates: "Tarvo, sa ei tohi alla anda". Lõpuks siis saabus finish - Helsingi staadion. Veel viimased 200m kiirendust staadionirajal, käed taeva poole ja "tehtud", väsinud, kuid õnnelik. Üks elu unistusi oli täitunud.
Lõpuaeg oli Bruto : 3:43:53
Netto : 3:41:57 (5:16min/km, 3179kcal)
Edasine oli juba raskem, isegi koomiline - terve staadion oli täis kas siis lonkavaid või väga kummaliselt liikuvaid inimesi, eriti just treppidest üles ja alla minejaid, kes siis naeratasid või naersid üksteise liikumist.
Trepist üles minek tuli ikka väga vaevaliselt ning samamoodi ka kerged venitused. Õnneks sai kohe pesema mindud ning seal natuke aega saunas oldud, mis oli balsam mu jalgadele.
Järgnevad 3 päeva olid jalad ikka väga valusad ning trepist üles ja alla minek ja autosse istumine
väga vaevaline, millega käis kaasas valugrimass näos.
Emme ütles pojale, et issi on sant, ära hüppa ta jalgade peal, mille peale poja teatas, et "issi on ants" :)
Igatahes nüüdseks on aega piisavalt möödunud ning olen saanud ka põhjalikumalt jooksu analüüsida. Ise paneksin esimese maratoni hindeks 5+(Super), arvestades veel seda, et viimane kuu jäi korralik ja süstemaatiline trenn ära. Miks ma jäin jooksuga rahule:
- ei katkestanud
- ei kõndinud väljapool joogipunkte
- jooksin alla 4h
- jooksin alla enda seatud eesmärgi 3h45min
- ei saanud "haamrit"(tegelikult sellise väikse sain 33km'l)
- distantsi teine pool oli natuke kiirem kui esimene
- jooksin suhteliselt ühtlases tempos, isegi kergelt tõusvas
Selle jutu võiks kokku võtta ja lõpetada sealsamas Helsingi staadionil 1952 OM'il 3 kulda
võitnud Tšehhi jooksja Emil Zatopek'i,sõnadega: "If you want to run, run a mile.
If you want to experience a different life, run a marathon".
No comments:
Post a Comment