Eile sai siis ome senise elu pikim jooks tehtud, 29km(täpsemalt küll 28,91km).
Lühidalt öeldes raske oli. Eelmise nädala 26km oli hoopis kergem, kuid jookse võrreldes oli ka
selge, et miks: kesmine kiirus oli seekord 10sek/km kohta kiirem ning eelmine kord oli ka kõht
rohkem täis(seekord sain tunda mis tähendab jooksul nälga jäämine :) ).
Raske oli ka seetõttu, et jalad ei olnud veel 3 päeva tagusest raskest Fartlekist
taastunud. Tuleb meelde gümnaasiumi korvpallitreeneri sõnad, et
"kaitses tugevalt, rünnakul lõbusalt" :) . Jooksu viimases osas keerles ikka peas mõte, et
planeeritud augustikuu maraton saab ikka raske olema.
Pessimismiks pole põhjust, sest sinna veel 1,5 kuud aega ja pikkadest jooksudest veel
ees 2x32km ning keha peaks harjuma sellise distantsi jaoks.´
Enjoy your pain, you've earned it.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment