Tehtud - 27.Rahvajooksu maraton

Kui eelmises postituses kirjutasin, et tõenäoliselt lähen nö külma kõhuga starti, siis nii see ei olnud. Laupäeva õhtul tuli juba päris korralik närv sisse, oli isegi raskusi magama jäämisega ning pühap hommikul ärkasin 6.30 üles, sest edasi ei suutnud magada. Ajaviiteks surfasin netis, sest muidu oleksin närviliselt mööda tube edasi-tagasi käinud. Asi läks paremaks võistluseelset soojendust tehes, kuid kerge närv oli pärast starti paaril km sees.

Nüüd jooksust.
Olin planeerinud alustada ja joosta tempoga 4.45-4.50. Umbes teisel km sain suuremasse punti kus joosti täpselt selle kiirusega, aga mida km edasi, seda kiiremini km möödusid. Kui enne 13km oli juba mõnda aega km läbitud 4.30-4.35 tempoga, siis tundsin, et asi on liiast ja otsustasin natuke tagasi tõmmata ning lasin seltskonnal omas tempos minna. Umbes 25km hakkas raske, oli tunda, et sai liiga kiiresti alustatud, lasin natuke tempot alla ning 3-4km pärast oli
jälle tugevam tunne, samas teadsin juba ette, et lõpp läheb raskeks. Mingil hetkel möödusin ühest käijast ning korraks tuli ka endal tahtmine käia, oi kui magus see tundus, aga õnneks sai tahtejõud võitu ja jätkasin jooksu. 31km peal oli veel keskmine kiirus 4.46min/km. Kuni 37km suutsin kuidagi hoida veel tempot ~5.00min/km, siis pärast seda läks ikka väga raskeks ning viimased km läbisin ~5.20-5.30. Oi need olid rasked kilomeetrid, aga selleks hetkeks kui möödusin 30km märgist ma teadsin, et jooksen lõpuni. Enne Pirita jõe silda möödus minust kergel sammul üks naisterahvas, sain kohe jõudu juurde ning üritasin kaasa minna, võibolla ~300-400m suutsin kannatada, kuid siis lasin tal minna, võibolla jäi tahtejõust puudu. Viimane tõusunukk Lillepi pargis tuli väga raskelt, aga enne velotrekile sisenemist tuli naeratus näole ja suutsin natukene kiirenda, et reipal sammul finišeerida.
Aeg 3.26.41, uus isiklik rekord(2008 jooksin 3h41). Põhieesmärk joosta alla 3.30 sai täidetud, kuid natuke kripeldab see lõpu ärakukkumine, kuid ainult natuke, sest sellest on jälle palju õppida ning olen ühe kogemuse võrra rikkam.
Kõik kes sellel raskel rajal finisisse jõudsid olid väga tublid. Mul on nüüd pikakas ajaks sellest jooksust positiivne emotsioon.

Kui eelmine aasta pärast maratoni ei saanud normaalselt ei trepist üles ega alla mindud, siis seekord oli olukord enamvähem talutav ning tänagi(järgmisel päeval) saan peaaegu inimese moodi kõndida, ainult villid varaste vahel segavad natuke ning trepist alla ja üles saan ilma käsipuu abita, mis eelmine aasta oli mõeldamatu, tookord pidin alla astudes praktiliselt kogu keharaskuse käsipuule toetudes kätele viima. Teine asi mis ma märkasin oli see, et sain ilma suurema vaevata autosse istuda, aasta tagasi pidin kätega vasaku jala autosse tõstma :)
Samas lihased on ikka tegelikult valusad küll, isegi öösel oli kohati kehva magada.

Korraldusest ka natuke. Distantsi teisel ringil tundus mulle, nagu oleks osadest pöördekohtadest suunanäitajad lahkunud. Kuna väsimus oli tolleks hetkeks juba suur, siis paaril korral tekkis majade vahel endalgi küsimus, et kuhupoole nüüd, aga õnneks nägin kaugemal eespool jooksjat ning teadsin, et olen õigel teel. Lisaks saatsin enne jooksu korraldajale 2 meili parkimise ja kõrvalise abi kasutamise kohta, kuid ei saanud ma nendelt mingit tagasisidet.

Tahan tänada neid üksikuid kaasaelajaid ja ergutajaid ning sõber Raini ja Rauli.
Pärast jooksu tribüünil hinge tõmmates ütles onu Raul, et väga hea aeg 3h26, et mida enam tahta? Mul polnud mõtlemisaega vaja ning vastasin, et järgmiseks on 3h15!